Võimalus reisida Brasiiliasse ja külastada Terra Mirimi kogukonda

http://brasiiliasse.blogspot.com/

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Hipirand jõuluajal

Jätkan veel Brasiilia lainel, kuigi olen juba jõudnud tagasi,  sest nädalavahetusel enne ärasõitu oli mul võimalus külastada suhteliselt lähedal asuvate hipide elamist.  Kogukond on asutatud juba 1960-ndatel aastatel. Praegusel ajal suuremat  tegevust seal ei toimu, aga järjepidevus on siiski olemas. Koht asub muinasjutuliselt imelises paigas

 Vahepeal tekkis tunne, et  kas ma magan või toimub kõik reaalselt.

Et elu käib täiega, on näha ka järgnevalt pildilt.

Õues  kuivab pesu ja sama mootorratas keeras hetk hiljem just selle maja õuele, mis pildilt paistab. Kuigi me ühegi kohalikuga väga pikalt  juttu ei ajanud, sain aru, et ära elatakse  peamiselt omavalmistatud käsitöö müügiga. Ühes majas näiteks pakkus väike tüdruk täiesti professionaalselt ja andekalt valmistatud erilises tehnikas T-särke müügiks.

 Teda vaadates muigasin  endamisi ja kohe meenus “Nukitsamehe” film; kas pole:)  Sama piirkonna lähedal asub jõgi, kus kohalikud käivad ujumas, mage vesi!  Teisel pool taamal asuvat valli aga asub ookean. Nii et iga päev on võimalus valida, kas minna ujuma ookeani või kasta ennast magedasse vette.

 Jões ujudes kohtusime ühe mehega, kes tutvustas ennast kui  kohaliku Waldorfi kooli õpetajana. Ise on ta pärit Venetsueelast ning kooli rahastavad peamiselt toetajad erinevatest riikidest. Kooli õpilased on loomulikult kogukonna lapsed ja lisaks ümberkaudsete külade lapsed. Minu jaoks oli kõik väga uudne ja erilaadne. Imeilus loodus, koht, inimesed ja võimalus valida endale selline elu. Arvestades, et kogukond on rajatud 60-ndatel, siis vanimad liikmed peaksid olema juba julgelt seitsmekümnesed. Ja tõepoolest,  nägin korraks ühte vana naist, kes vabalt võis olla üks asutajaliikmetest. 

Aga tahaksin paari sõnaga rääkida ka mehest, kes meile sellise erilise väljasõidu korraldas.

Ta on lähedalasuva Camacari linna teatri direktor ning teatud määral seotud ka Terra Mirimi kogukonnaga. Nimelt tegi ta paar aastat tagasi ühe lavastuse koostöös kogukonna liikmetega. Tema peamine põhimõte on, et kõik inimesed kogu planeedil on võrdsed. Ei loe positsioon, haridus, ega see kui palju sul pangaarvel on raha.  Kusagil kümme aastat tagasi otsustas ta (olles samal ajal teatridirektor),minna tänavale kodutute sekka elama. Ta sõi, magas ja elas nendega mõnda aega koos. Siis kutsus ta kodutud oma teatrisse, suutis ühte klassiruumi täita ühelt poolt kodutute ja teiselt poolt ärimeeste ja pankuritega ja palus neil teineteisele midagi õpetada. Mida võib õpetada kodutu ärimehele?   Näiteks tõi ta, et üks ärimees kurtis, et ta äri on pankroti äärel, maja võetakse käest ära, pere tahab ta maha jätta ning ta on enesetapu äärel. Kodutu vastas selle peale, et ta on vangis istunud, elab tänaval ja pole sentigi raha, aga  mitte kunagi, ei iialgi ei võtaks ta endalt elu.  sest ta ei anna mitte kunagi alla.  Alati on olemas väljapääs olukorrast, isegi kui seda kohe ei näe. Selliseid huvitavaid projekte on see mees korraldanud. Ja kui Universum toetab, siis ehk tekib võimalus sellist teatrit,  kes tegutseb võrduse ja armastuse printsiibil ka Eestisse tuua, kes teab… Igatahes, päev oli täiesti imeline ja kuna raadiost kostis Bob Marley mõnusat musa, otsustasime teha mõned tantsutuurid enne lahkuminekut. Meie spontaanse tantsuga ühines ka  kohalikku seltskonda ja oli tunne, et päev on lihtsalt täiuslik!

 

Rubriigid: Uncategorized | Sildid: | Lisa kommentaar

4, jaanuar 2012, tagasi Eestis

Head uut, erilist ja säravat aastat teile, kallid sõbrad!  Tuult tiibadesse ja ärge iialgi loobuge oma unistustest!

29-nda detsembri õhtuks jõudsin tagasi Eestisse, olles eelnevalt sõitnud kolme erineva lennukiga, oodates lennuväljadel tunde.   Aga see polnud midagi võrreldes sellega, mis ma tundsin tagasi jõudes. Toit ei tahtnud alla minna, sest keha oli juba jõudnud harjuda teistsuguse, kergema menüüga. Lisaks iskliku elu virrvarr ning ka enamus energiast oli jäänud Brasiiliasse ja tagasi tuli esialgu ainult füüsiline keha ja natuke energiat “ellujäämiseks”. Sees keeras täiega.  Mõni päev läks aega selleks, et aklimatiseeruda ja tõmmata oma energia tagasi Eestisse. Niiväga kui ma ka ei oleks tahtnud jääda Brasiiliasse, saatis mu hing ikkagi mu keha tagasi siia. Ju siis on mul midagi väga vajalikku veel vaja ära teha, mõtlesin ma. Aga kuna ma pole kunagi olnud allaandja tüüp, siis korjasin ennast taas kokku ja olen valmis järgmisteks väljakutseteks:) Ma pole veel valmis kokkuvõteteks, sest kõik on veel liiga värske. Aga soovin südamest tänada Yllet, kes mind igal ajahetkel aitas ja toetas ning kellega me saime headeks sõpradeks.

Rubriigid: Uncategorized | Sildid: | Lisa kommentaar

Saksakeelne veebileht Terra Mirimi kohta

http://www.terramirimdeutschland.blogspot.com/

Rubriigid: Uncategorized | Sildid: | Lisa kommentaar

22. detsember, puukool ja mesilased

Täna hommikul tegelesime puukoolis istikute ümberpaigutamisega. Kogukonnas on juba aastaid tegeletud puuistikute ja taimedega. Tehakse koostööd ümberkaudsete külade aktivistidega. Kogukonna poolt on taimed/istikud ning teadmised ja koostöös taastatakse ümberkaudset loodust, mis on kas riiklike struktuuride poolt üles kaevandatud või mingil muul moel rikutud looduse tasakaalu.  Ja muidugi istutatakse taimi vajadusel ka kogukonna territuooriumile. Istikuid ja taimi saadakse erinevatel viisidel. On ka selline variant , et kogukonnaliige, kes elab tavalises linnakorteris, peale seda kui on mingi puuvilja ära söönud, paneb seemne kasvama ja siis mingi aja pärast toob taime kogukonda, kus see maha istutatakse. Muidugi, see on erandlik. Põhitöö toimub ikkagi kohapeal. Puukooli üks osa näeb välja selline.

 Kogukond on erinevatel aastatel istutanud koostöös erinevate organisatsioonide ja koolidega üle 30 00 istiku, mis on üsna märkimisväärne kogus. Mingi aeg arendati näiteks projekti, mille nimeks oli umbes: “Adopteeri endale üks puu”. Mõte oli, et said osta endale istiku, panid taime mulda ja siis erineval ajal käid selle eest ka hoolt kandmas. Ehk parafraseerides Väikest Printsi: kui oled kellegi/millegi taltsutanud, siis pead ta eest ka hoolt kandma…

Lõbus osa selle töö juures oli, et vahepeal kui pidi käruga taimi ümber tõstma, sai paljajalu poris ringi tatsata. Mäletate, kuidas lapsepõlves oli niivägalahe porilompi hüpata või paljajalu ringi plätserdada, varvaste vahel pori mulksumas??

Järgmisena tutvustati meile mesilaste tegemisi.  Kogukonnal on päris palju mesipuid, aga nad näevad välja teistsugused kui eesti omad. Järgneva info kuulsin lihtsalt ühelt inimeselt ja ei pretendeeri kuidagi teaduslikele alustele. Rohkem stiilis – naised saunas rääkisid … Mis on kõige huvitavam, et siinsetel mesilastel pole nõela, see on pika aja jooksul atrofeerunud ning nad ei nõela. Selliseid mesilasi on umbes 400 liiki ning nad on omased just sellele piirkonnale, kus kogukond paikneb. Eriti palju kasvatati selliseid mesilasi siin 19. sajandil ning 20 sajandi algul. Praegu on siinsed mesilased väljasuremisohus ning kogukond on juba palju aastaid tegelenud nende mesilaste populatsiooni taastamisega. Seega mesilastelt ei võeta mett ära, vaid jäetakse tarusse selleks, et järglased saaksid rahulikult paljuneda. Ning mingi aeg lastakse mesilased loodusesse vabaks.

Selle piirkonna mesi pidi olema väga heade raviomadustega ning on rikas aminohapete ja mineraalide poolest.  Kohalikud põliselanikud on mesilastega tegelemise poolest suured asjatundjad. Praegu püütakse taastada vanu teadmisi ning oskusi ja päästa mesilased väljasuremisohust. Mesilaste liigi nimi, mida kogukond n.ö. kasvatab, on Urucu.

Sellel pildil on näha osad mesitarudest ja osad on kogukonna territooriumile erinevate puude alla asetatud.

 

 

 

 

 

 

 

Rubriigid: Uncategorized | Sildid: | Lisa kommentaar

19. detsember

Vahepeal on sündmused kulgenud oma rada pidi. On olnud ühe kogukonnaliikme sünnipäev, kus pakuti torti ning tantsiti(aeg ajalt olen unistanud maitsvatest eesti kookidest ja tortidest), aga siin üks kohalik variant. Üldiselt on kohalikud koogid eestlase jaoks väga magusad.

Vasakul Alba Maria ja paremal sünnipäevalaps

Eelmine nädal saabus kogukonda lisaks üks vabatahtlik nimi on Holli ja ta tuli Põhja Ameerikast.

 Ja eile käisime Salvadoris jõulueelseid oste tegemas…  Mitte et mul isiklikult oleks väga vaja olnud kingitusi osta, aga kogukonnale pidi süüa ostma ja kuna aastavahetusel  saabub siia väga palju külalisi, siis oli vaja teatud varusid täiendada. Oli huvitav jälgida, kuidas toimub kogukonna jaoks vajalike sisseostude tegemine. Kui on piiratud eelarve, siis on vaja aeg ajalt teha valikuid, mida kui palju osta ning õpetab kombineerimisoskust ning leidlikkust. Teadagi, nõukaaegse kasvatuse saanutel (nagu Ylle) on need oskused täitsa olemas ja eks ta nüüd realiseerib seda brasiilia võtmes… Vahepeal kui Ylle tegeles hoogsalt kogukonnale vajalike sisseostudega, tegin mina samas poes tutvust võõraste meestega:):)

 Ja siis vaatasin, kus teised parasjagu on ning millega tegelevad… Nemad olid asjalikud ja toimetasid hoogsalt oma tegemisi.

Linnas ühest kohast teise liikudes jäi silma üks põneva arhitektuuriga maja. Silmasin selle maja rõdudel kasvamas palju rohelist. Sama joont on kuuldavasti teisteski suurlinnades arendatud. Lisaks mainis Ylle, et Salvadoris on paljude kõrghoonete katustel ka bassein rajatud…

                                                          Ja siis sisenesime suurde marketisse, kus sissekäigu juurde oli rajatud liuväli..

Jah, muidugi plastikust, aga ikkagi oli põnev vaadata. Väljas näitas kraadiklaas 33 kraadi sooja ja sees olid sellised jõulukaunistused

Selles poes oli tõeliselt palju vaeva nähtud..

Kui hoolega vaadata, siis paremal all nurgas võib silmata isegi põhjapõtra:) 

Ylle teadis rääkida, et enne uut aastat ostetakse Brasiilias suuremates kogustes vatti kokku, et lund imiteerida.  Kuidas teil seal Eesti lumega on?

Ja lõpetuseks;  kõigile sõpradele ja tuttavatele:

                     Rahulikke, lumiseid ning kauneid Jõule! 

 

Rubriigid: Uncategorized | Sildid: | 2 kommentaari

15. detsember

Puuviljadest, mis kasvavad kogukonna territooriumil

Olen juba kirjutanud, et meil on kaks imehead kokatädi, kes valmistavad iga päev ülimaitsvaid roogasid. Olen maininud, mida kõike suurepärast saab turult osta. Aga  palju võib leida kogukonna enda territooriumilt. Näiteks papaiapuu kasvab otse köögiukse ees. Kui viljad valmivad, siis pole muud kui astuda kaks sammu uksest välja, koputada vastu puud ja viljad langevad otse sülle.

Banaanidega seoses, (mis kasvavad samuti kogukonna territooriumil) sain targemaks, et banaanipõõsas annab vilju ainult ühe korra. Peale seda lõigatakse ta maha ja uued noored võrsed on selle ajaga juba samast taimest jõudnud kasvama hakata. Ühes viljakobaras võib olla kuni 100 banaani.  Ja looduslikul teel valmivad banaanid mitte ühekorraga, vaid jupikaupa. Ka siin võetakse banaanid rohelistena maha, aga neid ei küpsetata mitte ahjus (nagu hulgifirmad Eestis teevad), vaid lastakse laoruumis lihtsalt n.ö. järelvalmida. Et asi töötab, sain ise järele proovida. Üks väike banaan sattus mu laua peale ja ennäe imet! Algul läks üks külg kollaseks, siis keerasin banaanil teise külje ja ka see läks kollaseks ning lõpuks leidis ta tee minu kõhtu. Täitsa maitsev oli!

Ylle aias ääristavad koduteed ühelt poolt ananassipõõsad, umbes nii, et koju minnes haarad söögi tee pealt kaasa…

Ning teisel pool teed kasvavad maracuja (ingl. keeles passion-fruit) puud, mille viljad meenutavad välimuselt ja maitselt õige natuke meie kirsse.

Siin on veel palju kooskospalme, mille vilju täna just puu otsast alla kopsiti. Kuidas mees üles sai, ma ei sattunud nägema, aga kuna alla tuli ta igasuguste abivahenditeta, ju ta siis käte ja jalgade abil ka sinna üles jõudis.  Aga tee oli pikk….

On mangopuid,

Apelsinipuid kasvab hulgaliselt ja otse mu akna taga. Olen juba mõne pildi blogisse laadinud ja ei hakka uuesti sellele aega kulutama, aga neid on siin palju… Ja suurte roheliste viljadega graviola, millest on hea mahla teha

Siis laiutab kest õue suur jacapuu  

Ja lõpetuseks meilegi väga tuttav tomatitaim, aga ei kasva mitte kasvuhoones, vaid lihtsalt avamaal.

 Sellest ajast kui pildi tegin, on umbes neli nädalat möödas ja juba on taimel väikesed viljad küljes. Kõik kasvab siin kiiresti.

Rubriigid: Uncategorized | Sildid: | 3 kommentaari